Tänapäeva juhtivate sporditreenerite ja ka sporditeadlaste seas on erinevad arvamused erinevate jõuavaldusvormide arendamise järjekorra kohta. Enamik tänapäeva spordispetsialiste tunnistab parimaks järjestuseks:
kõigepealt hüpertroofia (lihaste kasvatamise) treening. Selles esimeses faasis saavutab sportlane treeningute tulemusel oma lihaste suurema ristlõike ehk rohkem ja jämedamaid lihaskiude;
- teises faasis arendab sportlane maksimaalset jõudu, kasutades jõuharjutusi;
- kolmandas faasis – arendab kiirusjõu omadusi. Sportlane treenib lihaseid kiireks jõuavalduseks.
Jõudu arendavad harjutused raskustega, sealhulgas kangiga, mida sooritatakse aeglases tempos.
Raskus (kaal) harjutustes kuni 60–80% sportlase maksimaalsetest võimalustest. Maksimaalset jõudu arendatakse suure raskusega, st 80–100% sportlase võimalustest (ettevalmistusest) sooritada harjutust üks kord.
Kiirusjõud on võime pingutada lihaseid kiiresti.
Seda võimet määravad mitmed tegurid:
- Võime kiiresti kaasata (rekruteerida) tegevusse rohkem lihaskiude.
- Võime sünkroniseerida (samaaegselt) kaasata lihaskiude tegevusse, et saavutada suurem jõud.
- Võime esmalt kaasata tegevusse suurte lihaste kiired kiud.
- Tegevusse kaasatud kiirete lihaskiudude protsentuaalne osakaal võrreldes aeglaste lihaskiududega, et saavutada suurem jõud.
- Lihaskiudude ristlõige (jämedus) – et tegevusse kaasatud kiirete lihaskiudude ristlõige oleks suurem kui aeglastel lihaskiududel.
- Maksimaalne jõud – mida paremini on sportlane füüsiliselt (jõu arengus) ette valmistatud, seda edukam on kiirusjõu treening.
Kõige tõhusamaks kiirusjõu treeningu vahendiks peavad tänapäeva spetsialistid endiselt plüomeetria meetodit.
Meetodi olemus – lihaste venitamine järgneva maksimaalselt kiire lihaste kokkutõmbumisega. Klassikaline plüomeetria variant – hüpe kõrgendikult järgneva hetkelise hüppega ülespoole. Loomulikult on oluline, et kõrgendik, millelt enne üleshüpet maha hüpatakse, vastaks sportlase ettevalmistusele. Lihtsaim viis selle väljaselgitamiseks on lasta hüpata 30 cm kõrgendikult järgneva üleshüppega, märkides ära kõrgeima punkti, mille hüppaja saavutab. Järgmine mahahüpe sooritatakse 35 cm kõrgendikult. Kui kõrgeim punkt on kõrgem kui eelmises hüppes, siis järgmine mahahüpe sooritatakse 40 cm kõrguselt. Nii jätkatakse, kuni leitakse see mahahüppe kõrguse kõrgus, millelt maha hüpates ja kohe üles hüpates suudab sportlane saavutada kõrgeima punkti. See on sellele sportlasele õige plüomeetrilise harjutuse mahahüppe kõrgus. Pärast viit–seitset plüomeetrilist treeningpäeva tuleb mahahüppe kõrgus uuesti üle kontrollida. Igas treeningus on soovitatav sooritada hüppeid seni, kuni sportlane suudab seda kõrgeimat punkti saavutada.
Jõu arendamise treeningus soovitatakse kahte asja: esiteks – kontrasttreening, st vaheldumisi sooritatakse harjutust maksimaalse raskusega ja 50–60% raskusega, teiseks – ühes treeningus sooritatakse kõik harjutuste liigid: hüpertroofia, jõu arendamise ja plüomeetria harjutused, varieerides neid erinevalt: maksimaalne jõud – plüomeetria – harjutused keskmiste (50–60%) raskustega erinevas järjekorras.
Artikli autor: http://www.treneruabc.lv



