Mineraalained

Mineraalained

Mineraalained on erinevate keeruliste eluprotsessides vajalike orgaaniliste ühendite koostisosa (raud kuulub hemoglobiini koostisse, jood – kilpnäärmehormooni, tsink – kõhunäärme ja sugunäärmete hormoonidesse).

Mineraalained osalevad ainevahetuses, organismi kaitsereaktsioonides, luukoe ja hammaste moodustumisel jm eluprotsessides. Eriline tähtsus mineraalainetel on hapete ja leeliste tasakaalu säilitamisel organismis. Organismi kudede reaktsioon on normaalsetes tingimustes lähedane neutraalsele ja sõltub toitumisest, millega saadakse hapete ja leeliste moodustamiseks vajalikud elemendid. Hapeliste mineraalainete allikaks on toiduained, mis sisaldavad väävlit, fosforit, kloori (loomse päritoluga tooted, leib, pudrud). Leeliseliste mineraalainete allikaks on toiduained, mis sisaldavad kaltsiumi, magneesiumi, naatriumi, kaaliumi (piim, köögiviljad, puuviljad, marjad).

Igal mineraalainel on inimese organismis spetsiifiline tähtsus. Neid pole vaja mitte ainult teatud koguses, vaid ka teatud omavahelises suhtes. Mineraalained saadakse toiduga, osaliselt veega, ja ainult üht mineraalainet – naatriumkloriidi (sool) – lisatakse spetsiaalselt toiduainetele. Kaltsium kuulub peamiselt luukoesse ja hammastesse. Sellel on suur tähtsus normaalses rakkude talitluses, eriti südamelihaste ja närvikudede talitluses: kui kaltsiumi hulk veres väheneb, suureneb kesknärvisüsteemi erutuvus. Kaltsium soodustab vere hüübimist, luumurdude ja haavade kiiremat paranemist, tuberkuloosikollete lupjumist, suurendab organismi vastupanuvõimet infektsioonile ja vähendab põletikke. Kaltsiumi kasutatavus organismis sõltub fosfori ja magneesiumi kogusest toitumises ning D-vitamiinist. Kaltsiumi ja fosfori suhe toitumises peaks olema umbes 1:1–1:2. Kui see muutub, häirub kaltsiumi ja fosfori vahetus, mis kasvavas organismis põhjustab rahhiidi sümptomeid. Palju kaltsiumi, pealegi õiges suhtes fosforiga, on piimas ja selle toodetes, leivas, lihas, kapsas, kartulites. Kaltsiumi päevane annus – 0,8 g; seda tuleb suurendada lastel (1,2–1,5 g), rasedatel ja rinnaga toitvatel emadel. Kogu fosfori hulgast, mis on inimese organismis, on umbes 90% koondunud luukoesse, ülejäänud – pehmetesse kudedesse, peamiselt närvikudedesse. Närvisüsteemi väsinud seisundis väheneb fosfori hulk, seetõttu suureneb intensiivse vaimse töö korral vajadus fosfori järele. See osaleb süsivesikute, rasvade ja valkude vahetuses. Taimsete toodete fosfor (fütiinühendite kujul) ja oblikhape võivad mõjutada kaltsiumi imendumist sooltes ebasoodsalt, kuna tekivad lahustumatud ühendid. Palju fütiini on kaunviljades, jämedalt jahvatatud jahus (kliides), hapuoblikas, rabarberis, spinatis, seetõttu tuleb sellist toitumist täiendada kaltsiumirikaste toodetega (piim, piimatooted). Fosfori päevane annus 1–1,5 g.

Magneesium on organismis seotud peamiselt lihaskudedesse, närvikudedesse, luukoesse, see osaleb süsivesikute ja rasvade vahetuses, reguleerib südamelihaste talitlust. Magneesiumil on antispastilised omadused, see laiendab veresooni. Magneesiumi puudumine toitumises võib põhjustada häireid närvisüsteemis, lihaste talitluses, samuti suurendada kaltsiumi hulka arterite seintes. Magneesiumi päevane annus 300–500 mg.

Naatrium kuulub verre ja teistesse koevedelikesse, sellel on suur tähtsus veevahetuses organismis. Inimene saab seda peamiselt naatriumkloriidi ehk soolaga, mille päevane annus on 10–15 g, see vastab 4–5 g naatriumile. Liigne soola tarbimine soodustab vee kogunemist organismis, mõjutab ebasoodsalt maksa ja neerude ning vereringesüsteemi talitlust.

Kaalium osaleb organismi veevahetuse ja südametegevuse regulatsioonis. Selle peamised allikad toitumises on taimsed toiduained, eriti kartulid, kapsas, kaalikas, peet, tomatid, kaerahelbed, kaunviljad, kuivatatud aprikoosid, ploomid, rosinad. Kaaliumi päevane annus – 2–5 g. Väävel on valkude koostisosa, see kuulub aminohapetesse metioniin, tsüstiin ja tsüsteiin, ning sellel on suur tähtsus organismi mürgistusvabastusprotsessides. Kõige rohkem väävlit on kaunviljades, juustus, kohupiimas, munades, lihas, kalades, kaerahelbepudrus.

Raud kuulub oma hulga poolest eluslooduses ja osalemise poolest elusorganismide füsioloogilistes funktsioonides osaliselt makroelementide, osaliselt mikroelementide hulka. Inimese organismis on rauda vaja hemoglobiini sünteesiks; selle puudus põhjustab aneemiat. Raud osaleb rakuhingamise ensüümi moodustumisel, seda kasutatakse ainevahetuses. Raua allikad toitumises on maks ja neerud, munakollane, pudrud, köögiviljad, puuviljad ja marjad, eriti maasikad. Raua päevane annus – umbes 15 mg.